Igakord kui ma sind näen, tahaks ma su oma pilguga maatasa teha. Aga ma ei vaata sulle kunagi vihaselt otsa, või solvunult. Ma naeratan alati nii nagu poleks kunagi midagi juhtunud.Nii nagu kõik oleks perfektne. Aga tead mis!? Mitte miski pole korras, ma olen omadega nii sassis. Aga siiski ei suuda ma olla pohhuist teiste vastu. Jah, mul on suva mis saab minust. Aga teistest? Teistest mul ei ole suva. Ma üritan kõigi jaoks olemas olla kui vaja. Ja ma üritasin ka seda sinu jaoks. Ma lohutasin sind. Aga mida tegid sina? Sa tulid, olid, kasutasid natuke ja lahkusid.
Ma ei teagi mida selle peale öelda . Pole midagi öelda. Kõik on lihtsalt nii tühi. Ma olen seest tühi, mu pilk on tühi. Kõik on tühi.
Aga õnneks on mul olemas inimesed kellele ma toetuda saan. Sa pole üks nendest. Sa pole kunagi üks nendest olnud. Sa oled see, kes hoolib aind iseendast. Peaasi et sina rahul oleks. Muu pole ju tähtis!
Ma tõesti siiralt lootsin et sa oled teistsugune. Ma lootisn et sa tõesti hoolid. Ma tahtsin et sa jääksid. Ma olin umbes nagu plaaster, mille sa haava paranedes prügikasti viskad. Aga mida siin enam taga nutta? Pole ju midagi, sest sind ei ole ju . Sa lahkusid.
Aga siiski, tänan sind nende väheste mälestuste eest.